Jõhvi linn on rikkaliku ja mitmekülgse ajalooga asula, mis sai oma alguse keskajal ning on läbi elanud mitmeid olulisi muutusi ja arenguetappe.
Tõenäoliselt XIII sajandi teisel poolel sai Jõhvist kirikukihelkonna- keskus, mis suuresti määras ära kogu tema edaspidise arengu ja tähenduse. Kihelkonna kirjalik esmamainimine pärineb 1354. aastast ja kirikut mainitakse 1367. aastal, mil viimane vene ja saksa vägede vahel peetud lahingus hävis. Uus kirik ehitati kivist müüridega kindlus-kirikuna, millele XIV sajandi lõpul ehitati juurde laskeavadega torn. Jõhvi kirikul oli oluline osa Põhja-Eesti kaitsel.
Samaaegselt arenes välja kihelkonnakeskusesse koonduv kirikuteede võrk. 1491. a mainitakse esmakordselt Jõhvi mõisa olemasolu, mille omanikuks oli Narva ordufoogt. Pärast Liivi sõda oli mõis mõnda aega Rootsi kuninga alluvuses ja 1617. aastast eravalduses. Vaheldusid mitmed omanikud, kuid kõige kauem (üle sajandi) oli Jõhvi mõis parunite Wellingite ja krahvide Douglaste valduses. Jõhvi küla keskaegse suuruse kohta pole andmed säilinud.
Keskaja jooksul kujunes Jõhvi kirikuteede võrgustik ning 1491. aastal mainiti esmakordselt Jõhvi mõisa. Pärast Liivi sõda läks mõis eravaldusse ning see vahetas mitmeid omanikke, olles kõige kauem Wellingite ja Douglaste valduses.
Sajandi vältel kujunes Jõhvi ka kohalikuks kaubanduskeskuseks. Esimene laat peeti Jõhvis 1825. aastal. Asutati esimesed poed. 1852. aastal avas pastor F. F. Meyer Jõhvi kirikukooli, mis kümme aastat hiljem muudeti kihelkonnakooliks, ja tegutses 1883. aastani.
Jõhvi arengu kiirendamisele tuli kasuks ka Tallinn – Peterburi raudtee valmimine 1870. aastal. Raudteejaam rajati Jõhvi mõisa omaniku Igelströmi soovil praeguse Toila jaama kohale.
XIX sajandil jätkus linna areng kaubanduskeskusena, avati esimesed poed ja rajati kirikukool, mis hiljem muudeti kihelkonnakooliks. Samuti valmis Tallinn-Peterburi raudtee, mis tõi kaasa raudteejaama rajamise Jõhvi mõisa omaniku soovil.
1897. a rahvaloenduse järgi elas Jõhvis 828 inimest. Sajandi lõpul oli alevikus kaks kirikut, 3 veskit, õlle-ja viinavabrik, kõrts, ~30 poodi. Tegutsesid pritsimeeste- ja karskusseltsid.
Vürst Zahhovskoi algatas Virumaa idaosast iseseisva maakonna moodustamise mõtte, mille võimaliku keskusena nägi ta Jõhvit. Pärast Zahhovskoi surma 1894. aastal jäi maakonna asutamise mõte soiku.
XX sajandi alguses oli Jõhvi suhteliselt väike asula, kuid hakkas arenema kohalikuks kaubanduskeskuseks. Alates 1917. aastast hakati arutlema linnaõiguse üle ning 1938. aastal sai Jõhvi linnaseadusega linnaõiguse, millele järgnes linna sümboolika väljatöötamine.
Teise maailmasõja aastatel koges Jõhvi hävitust ning seejärel muutus administratiivseks keskuseks. Linna haldusstruktuurid ja volikogu taastati 1990ndatel pärast Eesti iseseisvumist.
Tänapäeval on Jõhvi oluline linn Ida-Viru maakonnas, kus on arenenud mitmekülgne majandus, kaubandus ja kohalik omavalitsus. Linna ajalugu on täis muutusi ja arenguetappe, mis on kujundanud selle identiteeti ja tähtsust piirkonnas. Jõhvi asub strateegilisel asukohal, olles oluline sõlmpunkt Ida-Virumaal ning ühendades mitmeid olulisi teid ja transpordiliike. Linnas on mitmeid kultuurisündmusi, näiteks kontserte, teatrietendusi ja festivale, mis pakuvad kohalikele ja külastajatele meelelahutust. Jõhvi pakub häid haridusvõimalusi, sealhulgas koolid ja lasteaiad, ning linnas tegutseb Jõhvi Gümnaasium, mis on üks piirkonna olulisemaid haridusasutusi. õhvis on püütud edendada innovatsiooni ja tehnoloogiat, et meelitada ettevõtteid ja inimesi linnapiirkonda ning luua uusi võimalusi majanduskasvuks.
Need on mõned tänapäeva Jõhvi põhiomadused, kuid linn on dünaamiline ja võib muutuda vastavalt uutele arengutele ja väljakutsetele, mis on oluline jälgida, et mõista linna tänapäevast olukorda ja potentsiaali.
