Peaaegu iga linn peitub endas lugusid ja isiksusi, kelle mõju on kantud mitte ainult minevikku, vaid jätkab kõlama ka tänapäeval. Jõhvi ei ole erand. Linna tuntuimate isiksuste ja nende panuse uurimine annab meile põhjaliku ülevaate selle linna kirevast ajaloost ning kogukonna arengust läbi aegade.
Üks nendest silmapaistvatest isikutest on olnud Carl Immanuel Philipp Hesse, luterlik kirikuõpetaja, kes teenis Jõhvi kogudust aastatel 1907–1918. Ta oli pühendunud vaimulik, kes tegi palju linna kogukonna heaks. Tema tragöödiline saatus, mõrv bolševike poolt, jättis linna ajalukku sügava jälje.
Hesselt nõuti, «et ta tunnistaks kõik oma jutlused pettuseks». Rängalt piinatuna lasti 43-aastane Hesse 18. detsembri hommikul maha. Märtrina hukkunud Carl Hesse on maetud Jõhvi kalmistule ning talle on paigaldatud mälestustähis ja -pink Jõhvi kirikusse.
Teine tuntud isiksus, kes on linna ajaloo lahutamatu osa, oli Jaak Varik, Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja aastail 1922–1941. Ta mitte ainult ei teeninud kogudust, vaid oli ka Narva-Alutaguse praost ning ajakirja Eesti Kirik peatoimetaja. Tema perekond kannatas samuti nõukogude režiimi käe läbi ning tema mõrvamine hävituspataljonlaste poolt jättis jälje tervele kogukonnale. Praost Jaak Varik varjas end 1941. sõjasuvel Jõhvi lähedal asuvas talus, sest teda süüdistati salakuulamises sakslaste kasuks. Ta perekond, abikaasa ja tütar arreteeriti. Perekonnaisana andis J.Varik end vabatahtlikult punavõimude kätte, mille järel ta naine ja tütar vabastati, kuid praost ise mõrvati hävituspataljonlaste poolt Toila lähedal Kõrve metsas. Kui hiljem ta laip leiti, oli see meeletult moonutatud, et raske oli teda ära tunda.
Voldemar Härma, kes oli Jõhvi linnapea aastatel 1939–1940, oli linnaelu oluline osa enne nõukogude okupatsiooni. Ta kandis linnapea ametit ja oli aktiivne linna arengus. Härma valiti Jõhvi linnavanemaks 14.detsembril 1939, kes kandis seda ametit kuni 1940.aasta detsembrini. Tema osaks sai paljude teiste ametnike saatus nõukogude okupatsiooni tingimustes. Voldemar Härma kuulus Kaitseliitu ja Isamaaliitu. Jõhvis on ka temanimeline tänav.
Kindralmajor Aleksander Tõnisson oli veel üks oluline isiksus Jõhvi ajaloos. Ta juhtis Vabadussõja lahinguid Viru rindel ja oli Tartu ning Tallinna linnapea. Tema juhtimisel saavutati suuri võite Vabadussõjas ning ta on tänaseni mälestatud mälestusmärgi kaudu Jõhvi keskväljakul. Kindrali mälestusmärk seisab Jõhvi Keskväljaku edelanurgas, Tallinna ja Tartusse suunduvate teede ristumispaigas. Ta oli mõlema linna linnapea. Kindrali pilk on suunatud Narva poole, kus ta võitles Vabadussõjas. Tõnissoni ausamba autor on professor Jaan Vares. Ausammas püstitati Jõhvi 2005.aastal kodanikualgatuse korras.
Eduard Bornhöhe, kuulus kirjanik ja õigusteadlane, kes töötas Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujana aastatel 1907–1917. Ta oli mitmekülgne isiksus, kes panustas mitmel moel linna elusse, olles samal ajal ka ühiskonnategelane. 1919.aastal määrati Eduard Bornhöhe rahukohtunikuks Tallinna. Bornhöhe suri ametisõidul saadud külmetuse tagajärjel 17.novembril 1923 ja maeti Kopli kalmistule.
Need isiksused on kujundanud Jõhvi ajalugu ning jätnud endast jälje linna kogukonna identiteeti. Nende mõju ei ole olnud mitte ainult ajalooline, vaid on mõjutanud kaasaegset Jõhvit, sest nende pärandit hoitakse elus läbi mälestuste, mälestusmärkide ja ajaloo edasi jutustamise. Nende panus linna arengusse on olnud märkimisväärne ning nende mõju ulatub kaugemale kui vaid nende eluajal.
